"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Soomepoiste lühielulood

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.