Oleksin paberitükke seganud nagu kaarte ning nad lauale laiali ladunud. Kas see oligi siis kogu mu praegune elu? Kas sel hetkel piirduski minu jaoks kõik paarikümne seosetu nime ja aadressiga, mille ainsaks ühenduslüliks olin ma ise? Ja miks just need ja mitte mõned teised? Mis oli minul nende nimede ja kohtadega ühist? Ma viibisin nagu unenäos, kus on teada, et sellest võib iga hetk üles ärgata, kui ohud ähvardama hakkavad. Kui ma seda vaid tahaksin, lahkuksin ma siit lauast ja kõik haihtuks ning kaoks olematusse. Järele jääks vaid üks plekk-kohver ja mõni paberilipik, millele kritseldatud nimedel ja kohtadel ei oleks kellegi jaoks enam vähimatki tähendust.

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»

Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga. Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.