Lugeja hoiab käes juba autori kolmandat raamatut Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse sõjateest Teises maailmasõjas. 2014. aastal ilmunud kaks raamatut jutustavad laskurkorpuse sõdimistest Velikije Lukis ja Kuramaal. Kolmas raamat seob need sündmused omavahel ja täidab vahepealse tühimiku. Käesolev raamat jutustab laskurkorpuse pooleteiseaastasest istumisest Venemaal rinde tagalas, tema teekonnast tagasi Eestisse, rollist Tallinna vallutamisel ja katsumustest Saaremaal. Erilist tähelepanu on pööratud Emajõe forsseerimisele, sündmustele Tallinnas 22. septembril 1944, Tehumardi öölahingule ja Vintri dessandile, mida on käsitletud suure põhjalikkusega, samuti on antud ülevaade nende sündmuste kajastamise muutumisest läbi aegade. Korpuse tagalasistumist ja rindetegevust on näidatud nii juhtkonna, ohvitseride kui ka lihtsate sõjameeste seisukohalt. Lisaks asjaosaliste mälestuskatketele on raamatus rohkesti kasutatud ka seni avaldamata fotosid ja joonistusi.

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.

Miks on inimesed valmis oma maa eest surma minema? Kas religioon tekitab vägivalda? Kas meid ajavad üksteise vastu sõtta uhkus, viha ja kättemaksuiha? Kas ideoloogia võib ärgitada inimest end vabatahtlikult õhku laskma? "Miks me sõdime" räägib sellest, kuidas inimene on kümneid tuhandeid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel arenenud võitlema – ja ka võitlemist vältima. Autor näitab, kuidas meie käitumine on kogu inimkonna ajaloo vältel viinud meid ikka ja jälle konfliktidesse – kuigi see on järjest ebamõistlikum. Sellest hoolimata jõuab ta lootusrikkale järeldusele, et kunagi tulevikus võivad sõjad maailmast siiski täielikult kaduda. Mitmetahulisemat teemat kui sõja põhjused on raske lahti mõtestada. Seda ei saa teha ainult kõrvalise uurijana ega ainult osalisena, teema avamiseks on vaja mõlemat poolt. Mike Martin seob teaduse ning isikliku kogemuse, et defineerida sõda. Seda tuleb mõista, sest sõda pole kuskile kadunud, ometi tundub see lääne inimeste jaoks kauge abstraktsioonina – isegi kui sõda toimub Euroopa külje all. Kohustuslik lugemine nii ajaloo- kui ka tänapäeva sündmuste mõistmiseks. – Riho Terras, erukindral

See on sõjamälestuste raamat ühest võitlusrohkest ja raskest ajast, aastast 1944 - kui võideldi kodupinna eest. Harald Riipalu teos annab avara tervikpildi sellest traagilisest aastast, mis on lõiganud sügavalt meie kõikide ja kogu eesti rahva ellu, kui jätame kõrvale eelmised lootusrikkamad võitlusaastad. Rindevõitlejate taotlusi, püüdlusi ja elamusi, mõtteid ja tegusid on elavalt ja tõetruult edasi antud, seejuures neid ilustamata või suurendamata. Viimasele vaatamata kerkib eriti traagilise 1944. aasta taustal eesti lahingumees ridade vahelt nagu elavalt esile heroilise võitlejana, kes sõnu tegemata endastmõistetavusega ka meeleheitlikul aastal võitleb oma rahva eest viimse hetkeni. See raamat on kirjutatud mitte ainult sõdurilt sõdurile, vaid esijoones kaasmaalaselt kaasmaalasele. Ta ei ole mitte üksi traagilise 1944. aasta meenutajaks ja taas meie silmade ees hoidjaks, vaid palju rohkem - eestluse ideaalide ja võitlussuundade elustajaks ja kinnitajaks. Ta näitab selgesõnaliselt, miks ja kuidas võideldi ning lahkuti kodumaalt. A. Rebane Sisu: Kuskil idarindel; Seal, kus muiste sortse löödi; Lääne ja ida piiripostil; Punase laviini vastu; Lisa: vastupanuliikumise kaksikpale