Mälestusi ühelt kannatus-teekonnalt. Maalikunstnik Joann Saarniit sündis Eestis 1909. a. A. 1941. saadeti ta mobiliseerituna N. Liitu, kus sattus Siberisse Novo-Nasselniki töölaagrisse. Loobudes a. 1942 ENSV valitsuse kutsest osa võtta kunstiansambli tööst Jaroslavis, valis J. Saarniit sõjaväkke astumise võimaluse, lootes nii kodumaale pääseda. Kuuludes Eesti Laskurkorpuse koosseisu ta põgeneski rindel sakslaste poolele, kuid jäi seejuures punaarmee rõngasse. Tabamisele järgnes rindekohus. Ta määrati mahalaskmisele, kuid see karistus muudeti 15-aastaseks sunnitööks. Smolenski raudteelõigus õnnestus J. Saarniidul siiski sakslaste poolele põgeneda. Järgnesid sõjaväelaagrite koledused Poolas. Sealt pääsenud, pettus ta olukorrast sakslaste poolt okupeeritud kodumaal ja siirdus salaja Soome, hiljem põgenikevooluga Rootsi. Stockholmis pühendus J. Saarniit täie andumusega ja jõuga maalimisele, käsitledes peamiselt Teise maailmasõja aineid, ennekõike antikommunistlikke teemasid. A. 1948 korraldas ta Gröna Paletteni galeriis Sockholmis esimese sellenimelise kunstinäituse maailmas.

Ajal, mil viie aasta jooksul toimus kaks NSV Liidu vägede sissetungi Soome, äratas kogu maailmas imestust selle väikese riigi sõjaväe visa ja tõhus vastupanu. Talvesõja (1939–1940) ja Jätkusõja (1941–1944) lõpuks andis marssal Mannerheimi juhitud ning patriootiliselt meelestatud sõdurite vastuhakk võrreldamatult tugevamale Nõukogude armeele Soomele tolle aja kohta unikaalse tulemuse: kuigi oldi sunnitud vastu võtma rängad rahulepingutingimused, jäi Soome okupeerimata ning säilitas oma suveräänsuse. Käesolevas raamatus selgitatakse näidete ja pildimaterjali abil, missugune oli Soome tolle aegse sõjaväe struktuur, varustus ja taktika ning kuidas nägi välja vormiriietus.

Raamat annab ülevaate Eesti saatusest Teises maailmasõjas läbi laevade, meremeeste, Eesti sõjalaevastiku ja mereväelaste tegevuse. Juttu tuleb ka eestlastest NSV Liidu, Saksa ja Soome mereväes, 1944. aasta Suurest Põgenemisest ja viikingireisidest üle Atlandi ookeani peale maailmasõja lõppu.

Raamat koosneb kahest omavahel seotud loost. Esimeses toob autor ära sündmused, mis toimusid pärast tema poolt 2006. aastal leitud Vabadussõja-aegse raskekuulipilduja Vickers MK 1 leidmist. Ajalooline kuuliprits pärines soomusautolt Toonela ja sellest on toonases ajakirjanduses ka väga palju kirjutatud. Autor jutustab värvikalt, kuidas erinevad ametkonnad püüdsid hindamatut sõjaajaloolist reliikviat temalt nii kavaluse kui jõuga üle lüüa ning annab ühtlasi põhjaliku ülevaate nii kõnealuse relva kui soomusauto Toonela ajaloost. Teose teises osas toob autor lugejate ette Vabadussõja tundmatu kangelase Vladimir Kampuse eluloo ning palju autentseid mälestusi nii Vabadussõja sündmustest/lahingutest kui neis osalenud inimestest.