Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Teises osas ei paku Consuelole uueks koduks saanud aadliloss enam loodetud vaikset pelgupaika. Sündmuste käik mässib lauljatari jällegi keerukatesse suhetesse, mille sõlmi peab harutada aitama järjekordne põgenemine. Seekord viib ohurikas tee Viini, kuhu Consuelo rändab koos noorukese Haydniga. Järgneb rida mälestusväärseid kohtamisi ajalooliste isikutega. Nende reas ei puudu keisrinna Maria Theresia ja Friedrich II, kellega teose seiklusrikkaks paisutatud kulg peategelased lähedasse kokkupuutesse juhib. Viini õukonnaintriigide padrikus otsib Consuelo õiget rada. Tema saatuseks on alatasa ränga valiku ees seista, armastuse, kohusetunde ja muusikukutsumuse vahel piinelda. Kibedate ohvrite hinnaga püüab kangelanna sisemise selguse poole.

Laevaarst Lemuel Gulliver jutustab oma loo laevahukust, mille tagajärjel ta sattus Liliputimaale. Sel saarel on asunikud kuue jala asemel kuus tolli pikad ning nende teod, vaidlused ja võitlused näivad ülimalt naeruväärsed.

"Nero, verine luuletaja" on Koztolányi esikromaan (ilmunud aastal 1922), mille peategelaseks on luuletaja-keiser, kes elab oma alaväärsust välja näilise geniaalsuse maneerides ja türanlikes tegudes. Nero vastaspooluseks on Seneca, humanist, kes esindab tarkust ja mõistmist. Kaudselt hoiatab teos irratsionaalsete jõudude vabanemisega seotud ohtude eest.