Tallinn anno Domini 1422. Apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarja järjekordse romaani sündmustiku keskmes on kaks keskaegset tallinlannat – nooruke timuka tütar Wibeke Bose ja kaupmeheproua Else Werdynchusen. Nad mõlemad on linnarahva seas pisut tõrjutud; üks seepärast, et tema isa on timukas, teine sellepärast, et on võõramaalane ja valitseb oma majapidamist võimukamalt, kui teistel Tallinna prouadel kombeks. Neid seob aga üks mõistatuslik noormees Steffen, keda Wibeke põetab ja kes hiljem satub elama emand Else majja. Steffenit on tahetud tappa ja ta on kaotanud oma mälu, ta ei mäleta ei oma vanemaid, ei nime ega põhjust, miks ta Tallinnasse on tulnud. Ja ta ei tea ka oma raevuka vaenlase nime, kes teda halastamatult jahib, tappes kõik, kes Steffeni saladuse kohta midagi teada võivad. Melchior käib aga visalt nähtamatu mõrtsuka jälgedel...

"Verdunud võltssilma juhtum" rõõmustab lugejaid, kellele meeldib näha Masonit hulljulgeid trikke tegemas. Seekord ronib advokaat sõna otseses mõttes mööda seinu ja mängib politseiga peitust. Nagu ikka, on mängus kaunid ja kadumakippuvad noored naised, hämarad lood minevikust, valelikud kliendid ja jõuline ringkonnaprokurör.

Leitnant Ted Saxon on üllatunud, kui peakorteriga võttis Esimene raadio teel ühendust. "Me oleme kuuekümnendal marsruudil, viis miili Rigby'st eemal. Ülem ja leitnant Burns on haavatud. Ma torman praegu Rigby Memorial haiglasse. Kahtlusaluse auto tundemärgid: uus kaheukseline hall Chevi sedaan sinise katusega, autol on New Yorgi registreerimismärk IUL-053. Isikukirjeldust ei ole, sest ülem ja Burns said pimedas enne pihta, kui nad küllalt lähedale jõudsid, ning auto kihutas kohe minema. Viimast korda märgati seda masinat pool minti tagasi Kuuekümnendal lõuna suunas Rigby'sse. Ma tulistasin autole järele ja usun, et sain mitmel korral pihta, ma ei saanud järgi tormata, sest haavatud oleksid maha jäänud." Alles nüüd sai ta aru, et pihta oli saanud tema isa ja üks tema parimatest sõpradest.

35. tänaval pööras ta jällegi lääne poole.Siis ma hakkasingi kahtlustama. Loomulikult. Ta läks edasi, otsejoones nagu püssikuul. Kui ta ka 9. avenüüst möödudes ikka läände suundus, ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lähenesin talle. Ta hakkas majade numbreid vaatama, jõudis välistrepi juurde ja hakks üles minema. Ma ütlen sulle, vennas, minu käest nad ei pääse. Mina saan oma mehe ikka kätte. Seda meest olin ma jälitanud läbi terve New Yorgi, rippudes tal sabas nagu buldog, otse Nero Wolfe'i ukseni.