Suurvaimudest rikkas Hispaania "kuldses ajastus" (XVI-XVIII saj.) seisab Cervantese ja Lope de Vega, Góngora ja Calderóni kõrval esinduslikuna Francisco Gómez de Quevedo y Villegas (1580-1645), poeet ja poliitik, romaanikirjanik ja riigitegelane. Quevedo looming peegeldab suure konkreetsuse ja realismiga tema aja sotsiaalseid konflikte, renessansilt barokile suunduva ajastu vastuolusid. Luulevalimik annab läbilõike autori mitmekülgsest poeetilisest pärandist. Suure lüüriku loomingusse kuulub rohkesti sonette, rahvalaulisi romansse ja letriljasid. Kordub elu kaduvuse, õnne illusoorsuse teema, ometi kostab läbi poeedi usk elu ja ilu, igatsuse ja hingevabaduse võitmatusse. Kaasaja pahede kujutamisel kasutab ta aga hüperbooli ja groteski, sünge sarkasm vaheldub sädeleva huumoriga.

Vaid teie jaoks, mu kaunid neitsid, lõin jõude kõik need luiskelood noist muistseist päevist, mida peitsid ju ammu unustuse vood. Õrn tunne tiivustas mu sulge, kätt juhtis usaldusepüüd. Need read mult vastu võtke nüüd! Ma kiitust nõuda küll ei julge, kuid rõõmustan, kui mõni neid ehk siiski, lüües salamahti need kerged leheküljed lahti, mu värsse loeb poolpatuseid.

Mary O'Malley, Medbh McGuckian, Paula Meehan, Eavan Boland, Vona Groarke, Nuala Ni Dhomhnaill ja Eiléan Ni Chuilleanain on vägevaimad iiri poetesside seas. Nad on enesemoondajad, kes kohanevad keeleliste ja luuleliste vormidega, millesse nad kiinduvad ja millele pühenduvad. See on nii avatud ja läbitungiv kirjandus kui üldse võimalik - loominguline väljakutse kirjanikule, lugejale ja tõlkijale.

Inglise suur luuletaja George Gordon Byron on maailmakirjanduses revolutsioonilise romantismi rajaja. Ta mõju ületas kiiresti kodumaa piirid, juba oma eluajal oli Byron Euroopas tunnustatum ja kuulsam kui Inglismaal.