Käesolevast raamatust leiate üle 150 erineva köögiviljakultuuri ja maitsetaime ning enam kui 60 põõsa-puu kirjelduse koos põhjalike kasvatamisjuhistega. Käsitletud on paljusid eksootilisi, aga ka vähemlevinud või asjatult tähelepanuta jäänud liike. Iga taime nimetuse all on toodud tema ladinakeelne nimi ja taime kirjeldus – kui suureks ta kasvab ning millised on lehed, õied ja viljad. Põhjalikult on kirjeldatud vajalikke kasvutingimusi ja seejärel toodud konkreetsed nõuanded kasvatamiseks. Kuna paljud taimed on meil veel tundmatud, on iga kultuuri all kirjeldatud, milliseid taimeosi ja kuidas toiduks tarvitada ning piltlikustamiseks on lisatud ka mõned toiduretseptid. Lisaks eksootidele ja vähemlevinud kultuuridele, leiate raamatust ka tuntumaid ja Eesti aiapidajate seas järjest populaarsemaks muutuvaid viliköögivilju, näiteks arbuusid-melonid, baklažaanid, paprikad, lisaks suure hulga salatilisi-spinateid, kaun- ja juurvilju, kapsaid, sigureid ja maitseköögivilju ning maitsetaimi. Igal aiapidajal on väljakujunenud omad nipid ning uusi ja huvitavaid nõuandeid leiab kindlasti ka siit raamatust. Eraldi osa raamatus on pühendatud nii hekiks kui marjapõõsaks sobivatele puudele-põõsastele, mille seast leiab ka eksootilisi ja vähemlevinuid, lisaks huvitavamaid kõrgekasvulisi puid.

Ülevaatlik taimemääraja hõlmab metsa- ja niidutaimi, umbrohtusid ja prahitaimi ning soo- ja veetaimi. Raamat käsitleb 1340 liiki ja alamliiki taimi, mis ongi suurem osa Eesti piiridest leitud metsikult looduses kasvavatest taimedest. Kukeaabitsast leiab kõik Eestis kaitse all olevad taimeliigid. Tahvlitel kujutatud taimede juures on nüüdisaegsed levikukaardid Eesti taimede uuest levikuatlasest (2020). Lisatud on ka mitmete viimastel aastatel Eestist avastatud taimede kirjeldused.

 

Käesolev kümnes, täiendatud trükk võib lugejat hämmastada uute sugukondade ja liikide nimetustega. Taimenimetused on kooskõlas tänapäevase süstemaatikaga ning küllap pakuvad avastamisrõõmu ka ammustele taimehuvilistele.

Park on paradiis ja park on oaas, saar kõrbeliivas ja meie hingemaastikus, mida täna üha enam vajame. Sest pargis ei ole peidus mitte ainult paljude juba elatud elude saladused, vaid meie omase tänane ja homne päev. Park on kokkuvõtteks kõigi sellest, mida peame ilusaks. Parki tahame tulla, et leida üles oma loomuse paremad jooned. Vanad rahvad ja küpsed kultuurid peavad parki üheks olulisemaks kultuuri allikaks. Eestis on park veel paljuski avastamata maa. Seda eriti võrreldes Itaalia või Inglismaaga, kus park on viimase poole aastatuhande vältel ahvatlenud endast üha uuesti kirjutama. Täna lugeja kätte jõudev raamat meie kultuuriruumis esimene käsitlus, kus pargist kõneldakse nii tema filosoofilises tähenduslikkuses, ikoonilises ulatuvuses kui looduse mitmekülgsuses. See on raamat, milles Eesti Maaülikoolis 2008. a. oktoobrikuus aset leidnud konverentsist inspireerituna avaldavad mõtteid nii meie oma kui välismaa parimad asjatundjad. Kaunis keeles ja esteetilises meeles kirjutatud tekstide kaudu avaneb meil park erakordselt mitmekülgsena, pakkudes Euroopa kõrgkultuurist lähtuvate nn. klassikaliste näidete kõrval sissevaadet ka "koha vaimu" ja soomeugrilase parki. Kindlasti ei ole käesolev teos ei esimene ega viimane käsitlus antud vallas, küll aga peegel tänase päeva, parim mõeldavatest, mille kokku seadmine on tähendanud paljude seni esitatud küsimuste veel kordset küsimist ja vaagimist. Harvem ka neile lõplike vastuste leidmist. Sest oleme jõudnud piirile, mida edaspidi valgustab tahe, astuda üle piiri, kus lõpeb käega kombitav reaalsus ja algab ime. Mart Külvik, Juhan Maiste

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.