Raamat koosneb kaheksast peatükist. Esimene peatükk tutvustab tänast Armeeniat tervikuna, s.h ka Eesti ja Armeenia ajaloolisi ning tänapäeva suhteid. Järgnevad rahvastiku ülevaade ja ajalooline taust, kusjuures Armeenia on üks maailma tsivilisatsiooni hälle ning maailma esimene kristlik riik enne Rooma impeeriumit. Seal on käsitletud Armeenia häid ja halbu aegu: Suur-Armeenia kuningriiki ja Osmanite impeeriumis elamist. Neljas osa käsitleb Armeenia majandust koos SRÜ riikide võrdleva ülevaatega kuni 2004. aasta sügiseni. Viies peatükk on pühendatud Osmanite impeeriumile kuni Euroopa Liidu kandidaatmaa Türgini. Palju sajandeid oli Osmanite riik üks maailma võimsamaid ja on põhjustanud palju ebameeldivusi mitte ainult armeenlastele, vaid sajandeid ka Euroopale. Raamatu keskseks peatükiks on armeenlaste genotsiid nii Osmanite impeeriumis kui ka Nõukogude Liidus. Seda teemat on käsitletud globaalses kontekstis, s.h. 20. sajandil teiste Euroopa rahvaste kallal toime pandud inimsusevastasete kuritegude analüüsiga. See hõlmab lisaks türklaste kuritegudele ka bolševismi ohvreid teistes maades, s.h. Eestis. Hinnangu andmise lihtsustamiseks on toodud rahvusvahelise õiguse põhiseisukohad inimsusevastaste kuritegude kohta. Seitsmes peatükk annab hulgaliselt erinevatest allikatest pärinevaid tõendmaterjale armeenlaste genotsiidi kohta. Viimases osas on toodud suurriikide diplomaatia armeenlaste genotsiidi ajal ja tänapäeva arvamused armeenlaste genotsiidi kohta.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.

Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks? Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks. Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree. Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele … Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu. Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini. Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.