Kaasakiskuv raamat kaheksast kuninglikust printsessist, keda saatus viis võõrsile ja kellest said oma uue kodumaa väljapaistvad valitsejannad. Teos on illustreeritud rohkete värvi- ja mustvalgete fotodega.

Kas aimas Peeter Suur 1703. aasta maikuus uue linna rajamise käsku andes, kui võimsaks Venemaa ajaloo saatuslike protsesside peegliks saab tema raiutud "aken Euroopasse"? 300 aastat Peterburi–Petrogradi–Leningradi–Peterburi poliitilist ja kultuurilist ajalugu annab lugejale ülevaate selle linna kultuuriloojate sisemise vabaduse kangelaslikkusest, mis suutis välise vabadusetuse tingimuses vastu seista ka kõige rängematele katsumustele. Kronoloogiliselt on vene kultuuri põhiosa eksisteerinud despootliku riigi süsteemis, mis on alati märgistanud – sageli vägagi traagiliselt – kunstnike ja võimu suhteid. Tõsise uurija sekkumise korral kasvab probleem aga juba mõõtmeteni: kunstnik ja maailm. Sellise uurijana on esile kerkinud raamatu autor Solomon Volkov – Leningradis õppinud ja hiljem Läände siirdunud muusik. Esitledes unikaalset ilmingut, mida ta määratles kui "Peterburi müüti", juhib ta lugeja läbi aegruumi, milles tegutsevad isikud mõjutavad oluliselt nii üksteist kui ka müüdi transformeerumist ning laienemist kogu maailma kultuurikontekstis. Olmetasandil ei kohtu Volkovil Puškin Gumiljovi, Ahmatova, Brodski või Balanchine´iga, Gogol aga Andrei Belõi, Šostakovitši või Zoštšenkoga. Kuid kõik Volkovi 116 erineva elukutse ja vanusega vestluskaaslast, kõige erinevamate ajastute tunnistajad, kes ilmuvad elavate ja tegutsevatena raamatu lugeja ette, aitavad seda unikaalset müüti ehitada, arendada ja säilitada.

Teos on esimene põhjalik ning tippajakirjanike kirjutatud ülevaade Venemaa gaasimonopolist Gazpromist, tema toodetavast gaasist, mis soojendab poolt Euroopat, kuid on samas ka relv ja sealjuures ohtlik relv, mis loodi kohe pärast Teist maailmasõda. Selle relva abil saab santažeerida, muuta inimesi eimiskiks või miljardäriks, tarnida võõrast ideoloogiat, mis nagu gaaski põleb, lõhkeb ja lämmatab, pidada ideoloogilist sõda. See raamat toob lugejani Gazpromi ajaloo telgitagused ja annab teada, missuguses olukorras on praegu see võimas vene relv, mille on sepitsenud seltsimehed Beria ja Hrustšov, mida õppisid ära kasutama Brežnev ja Kossõgin ning mille Tšernomõrdin ja Vajhhirev andsid Putini kätesse. Valeri Panjuškin on sündinud 1969. aastal Leningradis ning lõpetanud teatriinstituudi Moskvas režissööri ja stsenaristina. Ta töötas kümme aastat rahvusvahelise vaatlejana prominentse päevalehe Kommersant toimetuses ning pälvis 2004 Venemaa kõige olulisema ajakirjandusalase auhinna Kuldne sulg. Käesoleval ajal teeb ta kaastööd ajalehtedele Vedomosti ja Esquire ning internetiväljaandele gazeta.ru. 2006. aastal ilmus Münchenis tema raamat Mihhail Hodorkovski. Mihhail Zõgar on sündinud 1981. aastal. Ta õppis Moskvas ajakirjandust ning teeb poliitilise vaatlejana kaastööd Kommersandile ning teistele meediaväljaannetele. Tema reportaažid maailma kuumadest punktidest ilmusid 2007. aasta lõpus raamatus Sõda ja müüt.

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.