«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

«Hüvastijätt Stellaga» on Linn Ullmanni teine romaan, mille keskpunktiks on noore naise mõistatuslik surmajuhtum. Selle sündmuse ümber avaneb paljude inimeste saatus, kes püüdes rääkida peategelasest Stellast, räägivad peamiselt iseendast. Raamat on esmajoones Stella ja tema mehe kooselust ja problemaatilisest armusuhtest, aga ka neist inimestest, kes on elanud enne neid, ja neist, kes elavad nende kõrval ja kelle elu ja saatus aitab lahti mõtestada kahe peategelase elu keerdkäike. Originaali pealkiri Naar jeg er hos deg. Eesti keeles

«Provokaator» on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? «Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu.» «Provokaatori» esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.