Igaühest võib saada kangelane. Õpi ära, kuidas kiisu puu otsast alla tuua, tühi rehv välja vahetada, naisterahvas hädast päästa, Heimlichi võtet sooritada ja ühe hüppega ühelt hoonelt teisele volksata (tegelikult pole viimast eriti vaja).

Darwini auhind antakse posthuumselt totral viisil oma rumaluse läbi surma saanud inimestele. Selles raamatus on rohkesti taolisi juhtumeid;nii neid, mille eest on auhind saadud, kui neid, mis sellest napilt ilma jäänud. Igal juhul võib neist traagilis-naljakatest lugudest kindlasti järeldada, et inimlikul lollusel pole piire, ja seda isegi enesehävituse vallas.

LOOMAAED Revident käis loomaaias ja esitas järgmisel päeval oma ülemusele aruande. "Loomad elavad loomaaias lausa loomalikes tingimustes. Teerajad on pori täis ja janunevad kuivenduste järele. Aga see pole veel midagi. Rott oli haige, ta köhis. Abi ei saanud kusagilt, sest sanitaarpunktis oli sanitaarpäev. Aga see pole veel midagi. Loomaaia seinaleht "Elajas" kirjutab kurbusega, et puurid jäid pühadeks üle värvimata. Kõiki artikleid läbis punase joonena sinise värvi puudus. Aga see pole veel midagi. Papagoid püüdsid minuga vestelda ja see mulle meeldis, aga valdav enamus loomi ei valda keelt. Aga see pole veel midagi. Peaasi on see, et loomaliike on vähe. Tuuakse uus loom, liike ei tehta. Ja üleüldse, kus on direktori silmad? Mulle näis, et lõviosa loomadest moodustasid ahvid."