Kremli naised on vajunud kui sete Venemaa meeletu kahekümnenda sajandi ajaloo sündmuste põhja. Kes need naised olid? Missugune on olnud nende roll ajalooprotsessis? Kas nad olid vaid oma hirmuäratavalt suurte ja mõnikord tühiste meeste kahvatud varjud või oli neil täita hoopis muu ülesanne? Kõik selle raamatu kangelannad on tähtsad. Nad on olnud Nõukogude riigi esimese või siis teise või isegi kolmanda mõjuvõimsa mehe väljavalitud, abikaasad ja armukesed. Nende elu jõuab meieni uuringute, mälestuste, arhiivimaterjalide, käsikirjade, dokumentide, aga ka legendide ja kuulujuttude kaudu. Seda kõike täiendab autori isiklik vaatenurk, mida on aidanud kujundada võimalus aeg-ajalt selle omapärase Kremli-maailmaga kokku puutuda.

Tuntud näitekirjaniku ja biograafi Edvard Radzinski raamat püüab heita valgust kahekümnenda sajandi ühele kurikuulsamale diktaatorile, Jossif Stalinile. Tema raamat on ühtaegu tõsine ajalooline uurimus, põnevusromaan ja psühholoogiline analüüs. Radzinski ise on öelnud, et ta on mõelnud sellest raamatust terve oma elu ning tema isa unistas sellest surmatunnini. Oma isale, haritud ja demokraatiat hindavale inimesele, ongi ta pühendanud raamatu, mis püüab valgustada demokraatiast väga kaugel seisva verise türanni mõttemaailma.

Raamatus kirjeldatakse Vene sõjalaevastiku fregati "Pallada" ümbermaailmareisi 1852-1854.

Üks tuntumaid eesti arhitekte ning ruumi- ja mööblikujundajaid Edgar-Johan Kuusik sündis 22. veebruaril 1888. a. Tartumaal Valgjärve valla Pikajärve mõisa valitseja pojana. Ta õppis aastail 1899-1906 Tartu reaalkoolis ning lõpetas 1914. a. Riia Polütehnilise Instituuudi arhitektuuriosakonna. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Vironia liige. Kuusik oli Esimese maailmasõja ajal Põhjarindel rindelähedaste teede ehitajate lendsalga töödejuhataja ja tegi kaasa Tallinna merekindlustuse ehitustöödel. Vabadussõjas osales ta 1918-1920 vabatahtlikuna soomusrongil ning ratsapolgu kuulipildurrühmas, võttis osa paljudest lahingutest ja sai lipniku aukraadi. Aastail 1922-1937 töötas ta vabakutselise arhitektina, seejärel Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna arhitektina ja Tallinna Ohvitseride Keskkasiino projekteerimise büroos. Pärast sõda oli Kuusik Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Aastail 1950-1952 oli ta "kodanlikus natsionalismis" süüdistatuna Eesti Nõukogude Arhitektide Liidust välja heidetud. Tema tuntumaid töid on Tartu Tamme aedlinna planeerimiskava, Tallinna kaitseväe kalmistu planeerimiskava ja mausoleum, kunstihoone Vabaduse väljakul (koos A. Soansiga), nn. kindralite maja Gonsiori tänaval ja Ohvitseride Keskkogu hoone Sakala tänaval. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Vabadusristi II liigi 3. järguga, Eesti NSV-s omistati talle teenelise arhitekti aunimetus. Edgar-Johan Kuusik suri 3. augustil 1974 Tallinnas.