Aastal 1898 lõpetas auahne itaalia anarhist Genfis Austria keisrinna Elisabethi elu. Kuid viilihoop südamesse ei suutnud hävitada legende ülistatud Sissi ilust ja vaimuteravusest. Ta on kehastanud terve sajandi romantilist ja iseteadlikku kaunishinge, kes ei talunud Viini õukonna kuldset puuri, ihkas olla rohkem kui keiser Franz Josephi abikaasa – olla vaba, olla tema ise. Teda ei mõistetud, ja teda imetleti. Ta elas unelmates, ja igatses surma. Alles nüüdisaegse teaduse valguses võib selle ebatavalise naise ohtrate luuletuste, kirjade ja päevikusissekannete põhjal otsustada, kus lõpeb müüt ja algab tõde. Kes oli legendaarne Sissi tegelikult?

Rohkem kui pool sajandit oli Lev Trotski nõukogude inimese silmis reetlikkuse võrdkuju, sotsialismi ehitava rahva üks vihatumaid vaenlasi. Miks moonutas totalitaarne režiim fakte ja võltsis ajalugu? Mis tegi Trotski Stalinile nii ohtlikuks, et NKVD-l ei olnud tähtsamat ülesannet kui selle mehe hävitamine? Kuidas mõrv ette valmistati ja teostati, kes oli mõrvar? Arhiivimaterjalidele, kaasaegsete tunnistustele, Trotski biograafidele ja tema enda teostele tuginedes püüab Harry Wilde oma monograafias nendele küsimustele vastata. Lugejale avaneb intellektuaalse, revolutsiooniideest jäägitult haaratud inimese traagiline elukäik täis seiklusrikkaid põgenemisi ja tundeküllast perekonnaelu.

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud "maagilist siseringi", kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks? Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: "Ma olen selles ringis üles kasvanud." Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest. Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale? Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri "Hitleri õukond", mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.