Abiturient Gregi edu saladuseks on jääda alati märkamatuks ja mitte laskuda kellegagi sügavamatesse isiklikesse suhetesse. See lähenemine on aidanud tal hakkama saada sel ohtlikult miiniväljal, milleks on igapäevane koolielu oma kõiksugu grupeeringute ja rühmitustega. Isegi oma parimat sõpra Earli, kellega koos ta on lapsepõlvest saati vändanud lemmikfilmide paroodiaid ja uusversioone, ei nimeta ta mitte sõbraks, vaid hoopis kolleegiks, sest nii on lihtsalt... lihtsam. Gregi kummaline strateegia laguneb aga koost, kui ta ema leiab, et poiss peaks aega veetma oma klassiõe Racheliga, kellel diagnoositi hiljuti leukeemia. Koos Earliga otsustavad nad Rachelist filmi vändata. See samm muudab kõigi asjaosaliste elu ja Greg hakkab taipama, kui tähtsat rolli võib inimese elus mängida sõprus.

ad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd: naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. …