See raamat on ühe suurte teadmistega autisti “laiendatud” autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: “Ma tahaksin olla autist!” – Valdur Mikita kirjanik ja semiootik 

Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida. – Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja

Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu. 

Psüühikat on inimkond püüdnud mõista juba aastatuhandeid. Ometi on ka tänapäeval psühholoogias rohkelt vastamata küsimusi. Veelgi enam, võib kahtlustada, et paljusid olulisi küsimusi pole veel isegi küsitud. "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" on mõeldud kõigile, kes soovivad inimese psüühikat ja selle olemust paremini mõista. Aaro Toomela kolmeköitelises teoses vastatakse kolmele põhjapanevale küsimusele. Esiteks, kas kujutiseloome on võimalik ainult kõnepõhise ehk semiootiliselt vahendatud mõtlemise alusel? Teiseks, kas lapse vaimse arengu staadiumid vastavad inimkultuuri arengu staadiumidele? Ning kolmandaks, mis on kunst? Raamat on kirjutatud laia lugejaskonda silmas pidades, kuid tegemata siiski järeleandmisi teaduslikkuses. Teose "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" teise köite "Inimkonna tee kritseldustest kunstiks" põhiteemaks on küsimus, kuidas on kujutiseloome arenenud inimkonna mitme miljoni aastase ajaloo vältel. Lähemal uurimisel selgub mitu huvitavat asja. Kõigepealt see, et inimene on siiamaani tõepoolest teadaolevalt ainuke loom, kes suudab iseseisvalt äratuntavaid asjade ja sündmuste kujutisi luua. Kuna inimese psüühikat eristab muudest loomadest just kõneliselt vahendatud mõtlemise võime, leiab kinnitust väide, et kujutiseloome aluseks on kõnelise mõtlemise protsessid. Seejärel avaneb kujutiseloome areng inimkonna ajaloos. Selgub, et hoolimata mõningatest teisejärgulistest erinevustest on kultuuri ja lapse kujutiseloome arengustaadiumid oma psühholoogiliselt olemuselt identsed. Lisaks selgub, et needsamad arengustaadiumid ilmnevad nii tasapinnaliste piltide kui ka kolmemõõtmeliste kujude loomisel.

Läbipõlemine tabab reeglina neid inimesi, kes elavad suure pühendumisega, olgu siis eraelus või professionaalses plaanis. Tänu pühendunud inimestele on maailmas väga palju suurepärast – hiilgavat tulemust ei saavuta leige nokitsemisega. Kuid sel hiilgusel on oma hind.

Läbipõlemist kogenud inimene kirjeldab tagantjärele reeglina, et märgid olid ammu olemas, kuid need jäid tähelepanuta: kuskil tiksus juba ammugi peatumise soov, hoiatavad märgid plinkisid nagu kollane foor, kuid saavutusvajadus sundis iseendast süstemaatiliselt üle sõitma. Läbipõlemise piiril olles vajutame gaasi põhja, kuigi pole juba ammu tankinud. Vahel on segadust sellega, mis on stressi ja läbipõlemise vahe. Loomulikult on need omavahel seotud. Stress on keha ja meele vastus keerukale olukorrale, milles on raske lahendust leida. Kui lahenduse leiame, siis stressitase langeb. Läbipõlemise toob kaasa kestev stress, mis on seotud kauaaegse vaimse kõrgepingega, suure vastutuskoormaga, suure saavutus- ja kontrollivajadusega, perfektse tulemuse ihalusega: mitte kunagi pole piisavalt hea.

Mis aitaks läbipõlemist vältida? Kõige lihtsam reegel tundub olevat, et igale pingutusele peaks järgnema lõdvestumine. Ennast jälgides ja endast teadlik olles saame siiski korraldada nii, et ohtlik läbipõlemisvälk meid ei tabaks. Kuidas end tunnen, millega olen hõivatud, mis toimub minu sisekõnes, kuhu olen teel – need on olulised igapäevased küsimused iseendale. Kui märkame, et läheme vales suunas, on tähtis peatuda ja võtta aeg maha

Selle raamatu autorid aitavad meil ära tunda, kas oleme jõudnud läbipõlemise piirile. Nad selgitavad kaastundlikult neid takistusi ja sotsiaalset survet, millega me kokku puutume, ning seda, kuidas nende vastu võidelda.

"Läbipõlemises" selgitatakse, miks naised tajuvad läbipõlemist teisiti kui mehed, ning raamat annab juhtnöörid, kuidas vähendada stressi, toime tulla emotsioonidega ja elada õnnelikumat elu. Sa loed sellest, mida ette võtta, et lõpetada füsioloogilise stressi tsükleid, kuidas tegeleda frustratsiooniga; miks puhkus, inimestevahelised sidemed ja sõbrunemine oma sisemise kriitikuga on võtmeks läbipõlemisest hoidumisel ja sellest paranemisel. Raamat sisaldab ka töölehti ja harjutusi, mille abiga leiavad kõik naised sellest raamatust midagi, mis annab jõudu positiivsete muutuste loomiseks.