Luuletaja, kriitiku ja esseisti käesolev esseekogu käsitleb eelkõige kultuuri-, kunsti- ja eetikaküsimusi.

Raamatusse on valitud aastail 1975-1985 valminud ning enamalt jaolt ajakirjanduses avaldatud artikleid ja sõnavõtte. Neis mõtestatakse autorile omase üldistamistaotluse ja missioonitundega eesti kirjanduse ja kirjanduskriitika tänast päeva ning selles toimivaid isiksusi.

Järelpõlvede käes on tänapäeval umbes viissada Masingu kirja, mis tõenäoliselt moodustavad Äksi pastori laialdasest kodu- ja välismaisest korrespondentsist siiski vaid väikese osa. Enam kui pool Masingu säilinud sõnumikest on adresseeritud Rosenplänterile ja jõudnud meieni tänu viimase kogujahoolele. Johann Heinrich Rosenplänteri ja Otto Wilhelm Masingu ühiste rahvavalgustuslike huvide tõttu oli nende kontaktiastumine väikeses Eestis üsna ootuspärane. Algatus tuli nooremalt, Rosenplänterilt, kes pöördus Masingu poole 20. märtsil 1814 (vana kalendri järgi), paludes kaastööd oma ajakirjale "Beiträge zur genauern Kenntnißder ehstnischen Sprache". Selle kirjaga algaski 18 aastat kestnud kirjavahetus, mis katkes Masingu surmaga.

Minu ajaretk läbi XX sajandi jätkub. Imekombel pääseme emaga Starobelski surmalaagrist. Algavad mu seiklusrikkad rännuaastad, mis päädivad sundasumisega Siberis. Läbielatud kannatustest olulisem on mulle see, mismoodi me vastu pidasime, kuni meie sünnimaa võõrvõimudest vabanes.