“Erakvähid” on triloogia teine romaan, kus esimesest osast “Berliini paplid” lugejale tuttavaks saanud tegelaste elu pööratakse pea peale. Torunn Breiseth, romaani üks peategelasi on kolmekümne seitsme aastane. Tema isa Tor peab suguvõsa põlistalu Kesk-Norras Trondheimi külje all. Ta on vanim kolmest vennast ja ainuke, kellel on järeltulija. Ootamatult pärib Torunn talu ja seisab suure eluvaliku ees. Keskmine vend Margido, kes peab väikest matusebürood Trondheimis, sipleb usu, kõhkluste ja pealetükkiva lesknaise vahel. Noorim vend Erlend, tunnustatud aknadekoraator Kopenhaagenis, seisab samuti tähtsate eluvalikute ees. Nad annavad endast parima, kuid kas veresidemetest ja heast tahtest piisab, et suguvõsa liita?

Romaaniga «Tuletorni juurde» (1927) tõestas Woolf oma kuulumist 20. sajandi parimate romaanikirjanike hulka. Teos kujutab endast tõepärast ja kaunist jutustust ühe inglise perekonna igapäevastest tegemistest Hebriididel. «Tuletorni juurde» on raamat, mida soovitatakse lugeda aegamisi, et kaunis stiil ja hingestatud laused kaotsi ei läheks. Virginia Woolf (1882–1941) sündis Inglismaal Londonis. Woolf, kellest on kirjutatud palju biograafiaid, oli väga omalaadne ja vastuoluline kirjanik ning esseist. Teda on iseloomustatud kui intelligentset, säravat ja vaimukat seltskonnadaami, keda kimbutasid sagedased haigushood. Oma teostes kajastab kirjanik äärmise tundesoojusega naiste käitumismotiive ja suhtumist elutee käänakuisse.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“

Suurlinn laieneb. Kui hakatakse rajama pealesõiduteed magistraalile, satub ohtu ümbruskonna viimane puudesalu – Kullimets. Lähikonna asumite elanikud, kes seni on oma aega sisustanud seriaalide vaatamise ja omavahelise nääklemisega, leiavad äkki, et midagi on vaja metsaraiumise vastu ette võtta. Seda enam, et samal ajal ilmub sinnakanti Mando, kummaline mees, kelle imelikud teod tunnustähtedena mõjuvad. Kullimetsa päästekomitee tegevus saab sisse uue hoo… «Lageraie» on terav ja äärmiselt vaimukas olustikukriitika, mis on suunatud nüüd juba meilegi päevakorrale tõusnud arutu tarbimisühiskonna mentaliteedi vastu. Tendentsid, millest kirjutab Degenhardt, on iseloomulikud kaasaegsele Saksamaale, ometi rabavalt sarnased sellele, mis toimub meie endi kodudes.