Tõlkeraamatus antakse lühiülevaade vanakreeka filosoofi Sokratese (470/469-399 e.m.a.) elust ja analüüsitakse tema õpetust. Autor mõtestab lahti Sokratese panuse dialektilise meetodi kujunemisse, käsitleb tema eetilisi vaateid ja näitab ühtlasi Sokratese filosoofia suurt tähtsust antiikfilosoofia edasisele arengule. Sokratese vaimset pärandit hinnates osutab autor tema eetikaõpetuse aktuaalsusele nüüdisajal.

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

Quentin Skinneri raamat uurib poliitilise mõtte arengut 13. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni – otsustaval üleminekuperioodil keskaegselt uusaegsele poliitikateooriale. Teos on mõeldud ühtaegu nii tudengitele sissejuhatuseks sellesse ajastusse kui ka ühe konkreetse ajalooliste tekstide tõlgendamisviisi esituseks ja õigustuseks. Quentin Skinner annab ülevaate kõigist selle perioodi peamistest tekstidest, käsitledes järgemööda nii Dante, Marsiglio, Bartoluse, Machiavelli, Erasmuse kui teiste, aga ka Lutheri ja Calvini, Bodini ja kalvinistlike revolutsionääride tähtsamaid poliitilisi teoseid. Aga ta vaatleb ka väga paljusid vähemtähtsaid autoreid, et heita valgust üldisele sotsiaalsele ja intellektuaalsele kontekstile, milles nood juhtivad teoreetikud töötasid. Nõnda ei esita ta ajalugu mitte "klassikaliste tekstide" rongkäiguna, vaid teeb selle vahetumalt mõistetavaks. Sel teel jälgib ta uusaegse poliitilise mõtte terminoloogia, eriti aga keskse tähtsusega Riigi-mõiste, järk-järgulist esiletõusu.