See raamat on sündinud vajadusest teadvustada andunud ja pühendunud muusiku Kuno Arengu elutööd tema ajas. Koorijuhi panust üldisesse kultuurihoovusesse on raske määratleda. Ometi peituvad just koorimuusikas eesti professionaalse helikunsti lätted, aastaid on koorilaul olnud Eesti visiitkaardiks raja taga, samas on kooriliikumine mõjutanud kogu eesti rahvast ja Eestimaa saatustki. Kuno Arengu isiksus on mõjutanud kõiki eesti koorielu ilminguid – kammerkooride liikumist, laulupidusid, nii kutseliste kui ka harrastuskooride tegevust ja taset, kooripedagoogikat ja -loomingut. See on olnud järjekindel ja visa töö.

See on raamat kuulsast Eesti muusikust ja poliitikust Vardo Rumessenist. Intervjuus Urmas Otile räägib ta endast, tööst, leidmistest ja kaotustest, elust ja muusikast. Just nüüd, siin, selles raamatus. Otsevaates -- en face.

Schuberti elus polnud mingisuguseid ebatavalisi sündmusi, mis teeksid tema eluloo "ilukirjanduslikult" haaravaks. Hämmastav oma loomingulise produktiivsuse, alaliste otsingute, ülirikaste kunstiliste muljete poolest, näis tema elu väliselt argipäevasena ja üksluisena. Beethoveni ja Weberi, Goethe ja Heine kaasaegsena, kes teostas oma kunstialal samaväärse pöörde, nagu need suurvaimudki, ei leidnud Schubert oma eluajal nendega võrdset hindamist ega saavutanud üldse kuigi laialdast tunnustust. Schuberti loomingu kõige tähtsam osa ei huvitanud kirjastajaid ja jäi käsikirjadesse. Paljud teosed, nende seas ka terve sümfoonia (niinimetatud "Gasteini sümfoonia", mille lõi helilooja 1825. aasta suvel Gasteinis), on nähtavasti jäljetult kaduma läinud, aga mõned teosed, nagu näiteks geniaalne "Lõpetamata sümfoonia", leiti peaaegu pool sajandit pärast helilooja surma. Helilooja kodulinnas Viinis toimus kontsert Schuberti teostest vaid üksainus kord tema eluajal. Schuberti elus ei olnud huvitavaid välisreise, ei silmapaistvaid avalikke esinemisi, ei romantilisi seiklusi, ei hiilgavaid seltskondlikke sidemeid, ei väliseid triumfe - kõike seda, mida esineb maailmakuulsuste biograafiates.

Kui nad 1966. aasta novembris Londoni avangardistlikus Indica galeriis kohtusid, oli John Lennon 26-aastane ja juba "kuulsam kui Jeesus" ning Yoko Ono, 33-aastane jaapanlanna New Yorgi fluxus-areenilt, juba oma provokatsiooniliste aktsioonidega märkimisväärset tähelepanu äratanud. Algusest peale sai "nõiale" osaks agressiivne mõistmatus. John pani toime pühaduseteotuse, kui ta naise stuudiosse "Valge Albumi" salvestusele kaasa tõi. Johni jaoks oli Yoko sugulashing, kellega sai jagada sürrealistlikku maailmataju ja kuulutada kunsti ja erootika ühtsust. Protestiliikumise päevil instseneerisid nad oma armastust happeningina. Yoko algatatud bed-in'idega protestiti Vietnami sõja vastu, ühiste plaatidega dokumenteeriti oma "meeletuse" otsinguid. 1971. aastast elas paar USA-s. Sel ajal ilmus John Lennoni tuntuim sooloalbum Imagine. 1975. aastal sünnitas Yoko poja Seani, Johnist sai koduperemees, Yoko valitses miljonitesse ulatuvat varandust. 1980. aasta novembris õnnestus ühine comeback, muusikalised stseenid ühest abielust -- Double Fantasy. See lootuse leek, mis albumis korraks lahvatama lõi, kustutati ameerika gangsterifilmide kombel revolvrikuuliga. Oli 8. detsember 1980.