Sõnni Siim on vägilase jõuga mehemürakas, kes rändab ringi ja tegutseb agaralt. Enamasti ei kuku tema ettevõtmised hästi välja, sest ta loodab liialt oma jõu peale. Pikkamööda, teiste toel, hakkab temagi mõistma, et tarkuseta pea on nagu küünlata latern.

Aimée Beekmani uus romaan räägib tänapäeva Eesti tegelikkusest. Raamatu peategelane, pensionär Ervin seisab silmitsi mitmete küsimustega ja raskustega, millega tal tuleb toime tulla. Ta naine põeb Alzheimeri tõbe ning ta on sunnitud paluma naise eest hoolitsemisel naiseõe abi. Poeg Karl on lõpetanud oma elu enesetapuga ning Ervinit vaevab ka küsimus, miks poeg ikkagi oma eluga hakkama ei saanud. Lisaks hakkavad teda tülitama poja kahtlased tuttavad. Elu on järsult muutunud ja uutes oludes tuleb uutmoodi mõelda.

"Sa kujuta ette, ikkagi toimus riigipööre. Ma saan tööd!" isal on tegemist, et juubeldust tagasi hoida. "Joodikud ei saa ühe ega teise korra juures tööd," on ema karm, aga temagi hääles pesitseb salajase lootuse säde. Mirjam ei kuule seda öist juttu, tal on tegemist oma unenägudega, mis lõppeda ei taha. Hommukupoole, kui päike kardinas kumama hakkab, näeb Mirjam tulbivälju. Palju punaseid tulpe! Isegi nende oma hoovis, kus suvisel ajal tolm kergesti teise korruse akendeni tõuseb, on aina tulbid ja tulbid... Aga paju all, kus eelmisel päeval rippusid sinised lapitud aluspüksid, must rätik ja rebitud servadega valge palakas, on tühi. Isegi nööri pole, päris tühi. Eilset poleks nagu olnudki.

Kirjanik avaldab oma nime all Linda redigeeritud romaani "Lahtine ring", omalt poolt lisas ta 43. peatüki. Romaan on püüdlus jäädvustada üks viiv voolavast ajast, kuna kõikidel silmapilkudel on väärtus, kaal ja tähendus. Just teisejärguline võib sageli peamiseks osutuda.