Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875-1965) neljaosalisena kavandatud "Kultuurifilosoofia" kaks esimest osa: "Kultuuri allakäik ja taasloomine" ning "Kultuur ja eetika" (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini "aukartus elu ees". Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.