Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Autori suurteos annab ülevaate sotsialistliku suurriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda võiks nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest.

"Vähktõvekorpus oli ühtaegu kolmeteistkümnes. Pavel Nikolajevitš Russanov polnud kunagi ebausklik olnud ega saanudki seda olla, kuid nüüd, mil saatekirja märgiti sõnad "kolmeteistkümnes korpus", tundis ta endas midagi kokku varisevat. Ilmselt oli kellelgi mõistusenatukesest puudu tulnud, sest kolmeteistkümnendat numbrit võinuks ka proteesimis- või soolteosakond kanda. Aga kogu vabariigis oli see siin ainuke paik, kus ta võis abi loota. "Ega mul ometi vähk ole, doktor? Mul ei ole ju vähktõbi?" küsis Pavel Nikolajevitš lootusrikkalt, puudutades kaela paremale poolele tekkinud halvaloomulist kasvajat, mis näis lausa iga päevaga laienevat, olles sellegipoolest pealtnäha süütu valge nahaga kaetud."