Ivan Denissovitš Šuhhov on mõistetud kümneks aastaks Gulagi vangilaagrisse. Raamat kirjeldab ühte päeva tema elus, milles kokku on selliseid päevi kolm tuhat kuussada viiskümmend kolm. Päevi täidab lakkamatu võitlus nälja ja Siberi karmi pakasega. Iga päev tähendab enda kehtestamist sunnitööliste väljakujunenud hierarhias ja nõuab laagritarkust, et vangivalvurite kiusust pääseda. Igal päeval on ainult üks eesmärk – ellu jääda. Ivan Denissovitš on lihtne töömees, keda pikad vangla-aastad pole ometi palju muutnud. Mida aeg edasi, seda enam hoiab ta kinni põhimõtetest, mis on tema inimlikkuse mõõdupuuks. Nii ei ole Ivan Denissovitši õppinud sööma, müts peas, kuigi tükk leiba on vangidele vabadusestki kallim. See raamat näitab jahmatava selgusega, mida tähendas elu okastraataia taga, ja paljastab stalinistliku režiimi kogu selle julmuses.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Autori suurteos annab ülevaate sotsialistliku suurriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda võiks nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest.

"Vähktõvekorpus oli ühtaegu kolmeteistkümnes. Pavel Nikolajevitš Russanov polnud kunagi ebausklik olnud ega saanudki seda olla, kuid nüüd, mil saatekirja märgiti sõnad "kolmeteistkümnes korpus", tundis ta endas midagi kokku varisevat. Ilmselt oli kellelgi mõistusenatukesest puudu tulnud, sest kolmeteistkümnendat numbrit võinuks ka proteesimis- või soolteosakond kanda. Aga kogu vabariigis oli see siin ainuke paik, kus ta võis abi loota. "Ega mul ometi vähk ole, doktor? Mul ei ole ju vähktõbi?" küsis Pavel Nikolajevitš lootusrikkalt, puudutades kaela paremale poolele tekkinud halvaloomulist kasvajat, mis näis lausa iga päevaga laienevat, olles sellegipoolest pealtnäha süütu valge nahaga kaetud."