Aleksis Kivi
Vaimukas lugu seitsmest häme vennast, kes pärast vanemate surma külaga vastuollu satuvad ja kümneks aastaks metsa kolivad – küttima ja hiljem ka põldu harima. Lõpuks leiavad nad tee isatallu ja külaühiskonda tagasi. Romaanis leidub haaravat dialoogi, romantilisi looduskirjeldusi, humoristlikke inimtüüpe, muinasjutte ja rahvapärimusi ning realistlikku 19. sajandi külaelu kujutust.
Aleksis Kivi (1834-1872) - ühe kurvema elulooga soome kirjanikke - rajas soome näitekirjanduse, kirjutades nii draamasid kui komöödiaid, nii romantilises kui realistlikus laadis. Ta "Seitse venda" oli peaaegu esimene romaan soome keeles (K. J. Gummeruse "Ülemad ja alamad" ilmus Kivi romaaniga ühel ajal). Suurt edusammu märgivad ka tema luuletused. Romaanil "Seitse venda" on Kivi loomingus kõige suurem tähtsus. See on teos, mis Kivile mitte üksnes soome, vaid ka maailmakirjanduses ta väärtuse annab. Romaan ilmus 1870. a., kuid esimesed kavatsused tärkasid autoril juba kümmekond aastat varem. Teos oli kavatsetud esialgu näidendina, mis selgitab ta dialoogide dramaatilist kuju. Romaani sisuks on seitsme häme venna elukäik, kes pärast vanemate surma oma ümbrusega vastuollu satuvad ja kodutalust metsadesse põgenevad, kus kümme aastat esiti küttidena ja pärast põlluharijatena elavad, et siis ühiskonnaga jälle leppida ning endisse elukohta tagasi tulla. See on suur kultuuriajalooline läbilõige Soome külaühiskonnast sada aastat tagasi, kõigi selle sotsiaalsete tüüpidega, alates kirikhärradest, mõisnikest ja ametnikest ning lõpetades talumeeste, saunikute ja vallavaestega.