Romaan

Romaan

Romaan

Vanapagan Jürka saabub oma naise Lisetega Põrgupõhjale, et koos maa peal inimestena uut elu alustada ning õndsaks saada. Lihtsameelne ja siiras Jürka kohtub peagi oma naabri Kaval-Antsuga ning kõik muutub üha keerulisemaks. Selgub, et ka õndsaks saamine pole kaugeltki nii lihtne kui peategelasele esmalt tundub. Kas see on üldse võimalik? Anton Hansen Tammsaare üks kuulsaim teos, millest leiab nii huumorit kui teravat ühiskonnakriitikat. Romaan ilmus esmakordselt pöördelisel 1939. aastal, kuid on aktuaalne oma sügava filosoofilise sõnumiga ka tänapäeva Eesti ühiskonnas.

«Elu ja armastus» on täpne pealkiri teosele, milles teineteisele vastu seatakse tõsine armastus ja tegeliku elu närusus. Romaan ilmus 1934. aastal ja kuulub kirjaniku viimaste romaanide hulka. Selles kirjeldatakse keskkooli lõpetanud vaese maaneiu tagajärjetut töökoha otsimist linnas ja sattumist üksiku jõuka ärimehe küüsi, kelle juurde ta esialgu palgatakse teenijaks ja kes siis sõlmib temaga lühiajalise abielu.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit . - A. H. Tammsaare artiklite alfabeetiline loetelu. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, varia.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, reisimärkmed.

Sisukord: Vanad ja noored ; Kaks paari ja üksainus ; Kumb oli koolmeister? ; Lehekandja nr. 17 ; Viimne raha ; Vastukaja ; Käbe-Kaarel ja tema noor naine ; Mäetaguse vanad ; Tähtis päev ; Tõsi jah! ; Jõulupuu ; Naistevõrgutaja ; Pöialpoiss ; Kärbes, prussakas ja ämblik ; Kaaren ja pojad ; Tõde ; Süütu armastus ; Kuningas ja ööbik ; Ööbik ja lilled ; Armastus ; Laulik ; Kandlemängija ; Poiss ja liblikas ; Kuulus karsklane ; Näkk

Päike on juba loojas; ainult punetav taevas näitab veel kohta, kuhu ta kadus. Kullatud pilved ümbritsevad pärjana taevaserva ja kuulutavad vanarahva arvamuse järgi tuuliseid ilmu..

"Tõin Kõrbojale peremehe." Isa vahtis pärani silmi tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki, kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja talle tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukese pärast, keda tütar süles hoidis.

ad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd: naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. …

"See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud -- hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha -- sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead." "Küllap vist." "Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?" "Aga kui ma olen Vanapagan," vastas Jürka. "Peab siis Vanapagan õndsaks saama?"

"Päike on juba loojas; ainult punetav taevas näitab veel kohta, kuhu ta kadus. Kullatud pilved ümbritsevad pärjana taevaserva ja kuulutavad vanarahva arvamuse järgi tuuliseid ilmu.."