Raamat, mis on oma sisu poolest hoopis laiem, kui pealkiri arvata laseks. Vaatluse all ei ole pelgalt üks maja, vaid ka selts, kes selle aastal 1901-1902 püstitas. Värskelt leitud materjalid seavad Eesti Üliõpilaste Seltsi Tartus asuva hoone kui eesti rahvusliku arhitektuuri esimese tähtteose sünniloo hoopis uude valgusesse, isegi selle autoriks ei peeta enam keskpärast ehitusinseneri Georg Hellatit, vaid hoopiski mitmekülgselt andekat, nii eesti professionaalse teatrikunsti kui ka noore vabariigi esimeste välisesinduste juures seisnud Karl Menningut.

Esinduslik teos ühest siinse mõisaarhitektuuri kroonijuveelist – Viljandimaal asuvast Õisust. Esimest korda on üks Lõuna-Eesti mõisaid võetud vaatluse alla sellise põhjalikkusega – juttu ei tule üksnes hoonetest ja neid püstitanud ehitusmeistritest, vaid ka sellest, kuidas elu mõisas käis, kuidas külalisi vastu võeti, kuidas teenijatega läbi saadi jms. Raamat on rikkalikult illustreeritud, kusjuures lisaks tänapäevastele fotodele leiab reproduktsioone ka paljudest vähetuntud kunstiteostest ning arhivaalidest. Varustatud ulatusliku ingliskeelse resümee ning kahes keeles pildiallkirjadega, lisaks nimeregister.