PAPÜÜRUS Maailmast ei saa puhtandit: kivitahvlid murenevad, ja tõed on kruus ränduri talla all: püsiv on kiri liival mõõna ajal, mõistetamatu, jalajäljed lõpevad randa. Mina valvan määnduva papüüruse valgel, kuulan liiva sirinat katkises kellas, äravalguvat aega, ja trepid viivad vee alla: meie läheme sama teed, sambad, maailma kandjad, varisevad risti-rästi, sulgevad tagasitee.