Oleme kõik lapsena lugenud muinasjutte, mis meid jäägitult põnevusega haarasid ning nende reaalsus ei tekitanud kahtlusi. Lapsed ei imesta selle üle, kui nõiad valdavad nõiakunsti, loomad mõtlevad ning räägivad, metsades elavad metshaldjad ja veekogudes vetevaimud. Täiskasvanuna on inimese maailmapildis kõik ära seletatud ning asjad asetatud oma kindlale kohale. Inimene on muutunud "targaks" ja väidab, et muinasjutt on väljamõeldis. Tema jaoks on usutav ainult käegakatsutav elupool, milles pole saladusi. Muinasjutu sisu analüüsides leiame sealt siiski sügava allegoorilise tõe. Carlos Castaneda raamatuid võikski nimetada muinasjuttudeks täiskasvanuile.