Daniel Palgi kirjutas oma heast tuttavast ja sõbrast Peet Vallakust: "Peet Vallaku elu arenes paralleelselt kahe suure pöörangujärguga – Esimene maailmasõda, Eesti iseseisvumine, Vabadussõda ja Eesti bolševiseerumine ja Teine maailmasõda. Peet Vallak ei läinud kummalgi korral hoogsalt kaasa, tema ei juhtinud oma elupaati tuultesse ja lainetesse, vaid otsis varjulist sadamasoppi." Oma käsikirja lõpetades tõdes ta: "Autor on tundnud seda kirjutades rõõmu, kuid lõpus on ta kurb. Töö jääb lamama. Ja kas teda keegi loeb või kasutab ja kas temast keegi midagi saab, jääb arvatavasti minu poolt nägemata. 13. märtsil 1965." Eesti kirjanikest pajatavas sarjas toob Ilmamaa tänapäevalgi hästi loetava, aegumatu käsikirja lugejateni (taas)tutvustamaks Peet Vallakut, kunstnikuhingega kirjanikku.