20. sajandi inglise kirjanduse suurkuju David Herbert Lawrence'i üks peateoseid, mis pani aluse tema maailmakuulsusele, on seni eesti lugejale tundmata. See on romaan «Vikerkaar», mille esmatrükk ilmus 1915 ja mis kohe Scotland Yardi poolt konfiskeeriti kui moraalivastane trükis. Seksuaalpsühholoogiline käsitlus selles oli tolleaegsete moraalinormide jaoks liialt avameelne ja tabudevaba. «Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Tom Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Tomi suhetele oma aadlisoost naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Tomi sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.

Revolutsiooniaegses Mehhikos tutvub hiljuti lesestunud iirlanna Kate Leslie indiaanlasest kindrali don Cipriano ning tema sõbra, ajaloolase ja arheoloogi don Ramóniga, kes püüavad taaselustada asteekide iidset Quetzalcoatli kultust. Võlutuna süngest ja kirglikust indiaani müstikast ning paganlikest rituaalidest, allub naine, algul tõrksalt, lõpuks jäägitult paaniliku ja vastuolulise Cipriano lummusele. Varjundirikast teost läbib põlisrahva looduslähedaste ürgsete tungide vastandamine valgete inimeste hingetule tsivilisatsioonile.