"Lahkuge siit enne, kui saar teid täielikult ära nõiub ja enda külge aheldab …," anti nõiduslikult tüünel keskpäevatunnil kalurite kohvikus istuvale Dorothy Carringtonile nõu. Aga tema juba oligi saare kütkeis. "Korsika. Graniitsaare portree", midagi palju enamat kui pelgalt reisiraamat, kasvas välja Korsikal elatud aastate jooksul nähtu ja kogetu tulemusena ning kujutab endast erakordselt elavat ja imelist portreed. Korsika maapiirkondades levinud arhailistest uskumustest, nõiakunstist ja vendeta-süsteemist ülevaadet andes, genovalaste arhitektuuri vaadeldes või korsiklaste külalislahkust nautides maalib autor pildi seda kõike ümbritsevast: mäed ja oliivipuud, makja joobnustav aroom ning graniitkülade askeetlik ilu. Raamat heidab esimest korda valgust Korsikale kui Euroopa ülitähtsale elemendile: äärmiselt individualistlik saarekultuur, mille kandjateks olevad inimesed on alati kalliks pidanud oma armastust vabaduse ja poliitilise õigluse vastu ning hinnanud kõrgelt uhkust, külalislahkust ja luulet. Seda raamatut võib vabalt pidada parimaks, mis on kunagi Napoléoni saare kohta kirjutatud; see on elegantses stiilis kirja pandud külluslik kooslus ajaloost, etnograafiast ja isiklikest tähelepanekutest. Üks kõige lummavamatest kohavaatlustest, mis on kunagi paberile jõudnud.