Luttwak uurib õhujõudude rolli 1991. a. Lahesõjas, mille planeerijate hulka ta ise kuulus. Seejärel täheldab ta "postheroilise" sõja esilekerkimist 1999. a. Kosovo sõjas, mis oli küll Ameerika Ühendriikide sõda, kuid mille käigus ei saanud surma mitte ainsatki Ühendriikide sõdurit. Luttwak selgitab ka sõja jooksul aset leidvat "vastandite teineteiseks pöördumise" efekti. Nii ületatakse tavapärane lineaarne loogika näiteks siis, kui rindejoone ülemäärase väljavenitatuse tõttu võit kaotuseks pöördub või kui sõda omaenda ammendumise teel päädib rahuga. Autor toob näiteid alates Vana-Roomast ja lõpetades tänapäevaga. Ta liigub Barbarossa plaani ja Pearl Harbouri mõõtu operatsioonidelt pisemate sõjaliste kokkupõrgeteni ning rahustrateegialt kõige moodsamate operatiivmeetoditeni. Seeläbi toob Luttwak, selles valdkonnas maailma üks tunnustatumaid autoriteete, esile sõjalise nurjumise ja edu ning sõja ja rahu peadmurdva loogika.