Eesti esimene elukutseline tantsijanna Ella Ilbak (1895-1997), kes kahe maailmasõja vahelisel perioodil Euroopa linnade eliitlavadel menukalt esinedes Eesti Vabariigi nime ainult heast küljest propageeris, ei leidnud võrdväärset tunnustust kodumaal ja juba enne pöördelisi aegu siit lõplikult eemale jäi. 1952. aastal Prantsusmaal kirjapandud mälestustes on elu- ja loomesündmuste kõrval ehk rohkemgi juttu sisemise inimese kujunemisest ja enesekujundamisest. Raamat ilmus esmakordselt 1953. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel Rootsis. Ella Ilbaku memuaarteose praegune väljaanne ilmub USA-s elava autori isiklikul loal ja on täiendatud Lea Tormise järelsõnaga. Ella Ilbaku esimene iseseisev tantsuõhtu toimus 1918. aastal Tartus ja teadaolev viimane esinemine 1967. aastal New Yorgis. Mälestusteraamatus on lugejale avatud kõrgemale eesmärgile pühendunud üksildase ja tundliku hinge ideaaliotsingud, ilutunnetus, valu ja osakssaanud ülekohus. Rahvuslasest maailmakodanik, rändlind (ometi mitte juurtetu ja kodutu), keda usk, tolerantsus ja mulgi kangus on aidanud elus läbi lüüa, sai 1990. aastal 95-aastaseks. Raamat on illustreeritud fotodega.