Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.

Eesti Vabariigi presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki (1897-1991) mälestuste "Tõus ja mõõn" (Toronto, 1964) esimene raamat annab pildi iseseisvusaegse Eesti sotsiaal-poliitilistest sündmustest ja suundumustest koos isikupäraste tähelepanekutega tolleaegsest miljööst ja elulaadist. See tükike kaasaelatud ajalugu jaguneb raamatus kahte ossa: esimeses osas ("Prokuratuur") kirjeldab autor peamiselt oma kujunemisteed ja tööelu juristina, teises osas ("Kadriorg") aga oma tegevust Eesti Vabariigi ja tema presidendi teenistuses kuni nende mõlema likvideerimiseni võõrvõimu poolt. Käesolevas teoses, mida iseloomustab kõrge jutustamiskultuur ja kindel autorihoiak, tõuseb kesksena esile president Konstantin Päts nii inimesena kui riigimehena. Raamatu uustrükile on lisatud ajaloolase järelsõna.

Teises raamatus jätkab Eesti Vabariigi presidendi kantselei ülem Elmar Tambek (1897–1991) oma mälestusi kodumaalt. Pühendades selle bolševike ja natside süütute ohvrite mälestusele hõlmab raamat ajaliselt N. Liidu okupatsiooni esimest perioodi (1940-1941) ja sellele järgnenud Saksa okupatsiooni Eestis kuni autori lahkumiseni siit 20. septembril 1944. Nagu käesoleva väljaande esimesele, nii ka teisele raamatule on kirjutanud lühikese kommenteeriva järelsõna ajaloodoktor Enn Tarvel.