Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus. Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. Lugejat nakkavalt lõbustavas teoses huvitavad kirjanikku mitmed inimlikud dilemmad, inimesele sisendatud ja harjumuspäraseks saanud moraalidogmade haprus ja ebakindlus kokkupuutes tegelikkusega.