Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos. Pealispindselt päris lihtne lugu provintsiarsti noorest nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja mürgitab end. Sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus.

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos. Pealispindselt päris lihtne lugu provintsiarsti noorest nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja mürgitab end. Sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus.