Hedvig Hansoni raamat räägib meile seni jutustamata loo teenimatult unustusse langenud andekast ja emotsionaalsest näitlejannast ning tundlikust, haprast ja armsast naisest – Ellen Kaarmast, oma vanaemast. Ja kuigi nad selles maailmas mitte iialgi kohtunud ei ole, on seda südamlikku raamatut lugedes tajutav kahe loojahinge lähedus ja mõistmine. See on lootusrikka alguse ja kurva lõpuga lugu ühest ülekohtuselt vara pooleli jäänud näitlejateest, kus ometigi selle lühidusele vaatamata palju sära on.

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise... Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.