Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Dokumentaalromaan 1997-2009 "Kunstirahva akadeemia" II on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsna varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust. muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik- õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis on analoogiline Teaduste Akadeemiale.

"Vabanemise rõõmud" on raamatu "Julgeolekust (KGB)" otsene järg. Uutmiseks nimetatud ajal hakkab Nõukogude Liit mõranema. Kiige osavõtul saavad teoks mitmed diktatuuririiki kõigutavad ettevõtmised - 1987. aasta suvel ilmub varem riigivastaseks tembeldatud küüditamisromaan "Maria Siberimaal" ajakirjas "Looming".

"Maailma viljad" on esimene eestikeelne populaarteaduslik suurteos kultuurtaimedest. Selle raamatu viies osa on esmatrükk, aga neli esimest osa on kordustrükk. Rikkalikku informatsiooni sisaldava raamatu kasutamist hõlbustab köite lõppu paigutatud taimenimede register. Vaadeldakse maailma kõigi kliimatsoonide kasulikke taimi. Neist paljud leiavad eestikeelses trükisõnas käsitlemist esmakordselt. Raamat on mõeldud väga laiale lugejaskonnale, kõigile looduse- ja leivahuvilistele, on kirja pandud Heino Kiigele omases ladusas taimetarga laadis ja illustreeritud Edgar Valteri poolt.

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Jutustus "Mõedaku eelpäev" sai 1965. aasta romaanivõistluse ergutuspreemia. Teose tegevus toimub sõjajärgsetel aastatel ühes Viljandimaa aiandis; peategelaseks noor aednik Jaagup Andresmaa, kellele katsetamine ja teadasaamine on kõige loomuomasemad asjad. Teises teoses, mis kõneleb jaapanlanna armastusest, on olnud autori kavatsuseks kujutada mehe ja naise armastust ehedal, looduseomasel kujul, ilma kohustuste, piirangute ja tagamõtteta, millega seda ümbritseb euroopalik ning kristlik kultuurikontekst. Tegevuspaigaks on Tartu, peategelasteks tugeva egotsentrilise loomuga eesti mees Juhan ja Kesk-Aasiast pärit nooruke jaapanlannast arst Vaga. Romaani ilmumise takerdamist põhjustas omal ajal selle harjumatult küllane ja avameelne erootiline kujutus.

Seitsmendas raamatus askeldab väsimatu Arve Jomm juba meie lähiminevikus – 80-ndail aastail. Sündmustiku olulisemaks teljeks saab peategelase mure, kuidas toimida oma hõbedapeitvaraga, mis on maetud ühe Süda tänava maja keldrisse.

Kunstirahva akadeemia" I osa on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsnagi varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis oleks analoogne Teaduste Akadeemiale. Vaatluse all on ka üritused akadeemia algatamise eelsest ajast: kultuurikogu ja sinine erakond. Kõik kokku pildigalerii inimestest.

Heino Kiik on oma loomingus varemgi pöördunud põllumajandustemaatika poole. Ka käesolevas romaanis käsitleb ta mitmekülgselt tänapäeva kolhoosi probleeme, millega põimuvad laiemad ühiskonnaelu probleemid. Kesksel kohal on tööinimesed kui peamiste väärtuste loojad. Kujutades nende tööd, omavahelisi suhteid, perekonnaelu, vahekorda looduse ja maailmaga, näitab autor, kui vajalik on inimesele tema elu eri komponentide harmoonia. Märtsis 1985 lõppenud vabariiklikul romaanivõistlusel II auhinna saanud teos.