Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“