Monograafia "Eesti rahvavaibad" on nii mõneski mõttes erinev meie senisest rahvakunstipärandit käsitlevast kirjandusest. Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist.