1960-1970ndate aastate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – N. Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.

Kaks romaanivõistlust (1994, 1998) võitnud ja 2000. aasta Eduard Vilde kirjanduspreemia pälvinud autori üheksanda romaani ("Kirjailm kastepiisas", 2017) viimistlemise ajal andsid kirjandussõbrad 3. augusti 2016 Postimehe leinakuulutuste rubriigis üllatuslikult mõista ("Mälestame … laureaati …"), et sulemees on juba manalateele lahkunud. Eksitus mõjus täie tervise juures autorile meeltülendavalt – lõpetanud vaimustusega käsiloleva romaani, inspireeriti teda äkki süvenema Stephen Hawkingi töödesse, küsimustesse Kõige algusest ja Jumala olemasolust või olematusest. Romaan kujutab kolme pensionieas sõbra rännakuid Eestimaal. Üks neist on füüsikateoreetik, teine teoloog, kolmas bioloog. Nähakse palju kummalist "nagu taevas, nõnda ka maa peal" ning vahetatakse hulgaliselt teadmisi ja mõtteid. Dialoogides on kasutatud – sageli üsna meelevaldselt ehk pehmemalt öeldes mänguliselt – ohtralt detaile, tsitaate ja parafraase eesti keeles kirjutatud või eesti keelde tõlgitud asjasse puutuvast kirjavarast.

1960-1970ndate aastate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – N. Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.