Toulouse-Lautrec langes juba eluajal korduvalt tema kohta levinud lugude ohvriks. Paremini kui keegi teine oskas ta teeseldud muretu naeru taga kibestust näha. Ta ei lasknud end iialgi petta ei inimestest ega asjadest, kõige vähem aga suutis ta petta iseennast. Tema elu oli draama, lühike tragöödia, mille ta täie teadmisega, kuid niivõrd diskreetselt ja lausa õudusega igasugust kaastunnet vältidides lõpuni mängis (eks olnud põlatud kääbus sõna otseses mõttes kõrgaadlik), nii et isegi lähimad sõbrad alati ei aimanud ta hingevalu ja kibedust. Vaevalt on keegi kunagi oma saatust nii selgesti mõistnud ja seda nii kainelt läbi elanud kui Toulouse-Lautrec.