Magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Hermann Hesse peateose «Klaaspärlimäng» idee ja kirjutamise algus langevad 1931. aastasse, aega vahetult enne natsismi võimuletulekut Saksamaal. Kui see enam kui kümme aastat hiljem lõplikul kujul valmis, oli selles omapärases kultuurireligioosses liturgias leidnud poeetilise teostuse inimvaimu põlisemaid unistusi kõikeväljendavast keelest, romantikute soovunelm teaduse ja luule sünteesist. Josef Knechti fiktiivne elukäik ja järelejäänud kirjatööd on küll vormilt nagu iga teine omasugune, kuid aja jooksul on just sellest kujunenud kultusteos, 20. sajandi vaimse ajaloo lahutamatu osa.

"Narzissi ja Goldmundi" on nimetatud Hesse sündmustikurohkeimaks ja ka Freudi psühhoanalüüsi teooriast enim mõjutatud teoseks. Pealkirja nimede taga on õpetlane, vaimulik ja askeet Narziss ning kunstiandeline boheemlane, rännu- ja naistehimuline Goldmund. Keskaega paigutatud tegevustikus on pilte kloostri-, mõisa-, talu- ja linnaelust, kirjeldatakse Goldmundi ainulist võimet naisi vallutada.

Stepihunt, alias Harry Haller on ühteaegu kentsakas ja uje ning pistab rinda psühholoogilise kriisiga, millel on palju seoseid autori enda heitlustega samal eluperioodil. Kaootiline kombinatsioon Jungi, Nietzsche ja budismi teooriatest on läbi Hesse sule kujunenud meisterlikuks ja erudeeritud võrgustikuks eksistentsiaalsetest arutlustest ja probleemidest