Imre Siil meenutab muhedas stiilis oma lapsepõlve, kooliaega ning üldisemalt elu Eestis 1960.-70. aastatel, tuues esile tollaseid eluhoiakud ja elustiili. Lisaks nõukaaja olustiku ja inimsuhete jäädvustustele heidab autor pilgu oma lapsepõlvepaikade kaugemasse ajalukku, talude ja mõisate, samuti nende omanike saatusse. Vaated ühe inimese elust väljapoole ja ühtlasi ajas tagasi teevad teksti sotsiaalselt ja kultuurilooliselt väärtuslikuks ning pakuvad loodetavasti paljudele samastumisvõimalust. Tegemist on mingis mõttes eellooga järgnevatele, 1970.-80. aastate Tartu kirjanduselu, Eesti taasiseseisvumist, esimeste valitsuste tegevust ja riigiaparaadi ülesehitamist, samuti järgnevaid diplomaatilisi sündmusi käsitlevatele osadele.

Nende kaante vahele kogutud viieteistkümne novelli autor vajab küllap põgusat tutvustust tänapäeva lugejale, sest tuntud on Imre Siil ennekõike Eesti Informaatikakeskuse kauaaegse direktori ja e-riigi loojana. Ometi avaldus tema kirjanduslik loomeanne juba üsna õrnas eas ja kolm aastakümmet tagasi Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppides juhatas Siil ka tollast Noorte Autorite Koondist ehk NAK-i. Olgugi et Imre Siili jutustusi, luuletusi ja humoreske on avaldanud mitmed ajalehed ja -kirjad, on käesolev kogumik esimene iseseisev väljaanne, mis tutvustab talle ainuomast, õrnuse- ja sarkasmisegust jutustajastiili.