Gontšarov (1812-1891) on hääbuva maa-aadli, tõusva suurkodanluse ja linna teenistusliku intelligentsi (bürokraatia) kirjanik. Tema loomingulisteks komponentideks on kaks võimsat klassi: maa-aadel, tõusev linna suurkodanlus ning pendlina nende kahe klassi vahel kõikuv intelligents. Kõigesse, mis segab nende peamiste jõudude võitlust ja suurkodanluse võimuletulekut, suhtub ta eitavalt. Maailmavaateliselt alalhoidlik idealist, ei näe ta kapitalismi varjukülgi, või kui näebki, siis püüab neid kinni mätsida aadli vanade moraalireeglitega. Surematu kirjandusliku kuulsuse tõid talle kolm romaani: "Tavaline lugu", "Oblomov" ja "Järsak" (1869). Gontšarov kirjutas "Järsaku" ilmudes, et see jääb ta viimaseks teoseks ja ütles, et üheski eelmises pole ta käsitlenud autobiograafilist materjali nii ohtrasti kui selles: "See teos on mu enda elule kõige lähemal: ma asetasin sellesse osakese enesest, lähematest inimestest, kodumaast ja Volgast - kõigest, mis oli kallis mu südamele." Kriitika süüdistas autorit Venemaa eesrindliku mõtte halvustamises, vana moraali propageerimises, uue inimese tüübi moonutamises. Etteheide oli õigustatud: autor ei esitanud oma teoses ühtki tõelist, progressiivset, kaasaegset inimest ja aktuaalsetelt probleemidelt oli ta siirdunud vanasse feodaalsesse "mõisaidülli". Üldiselt aga võitleb autor siiski kindlate tõdede eest, s.o. inimeste ühiskondlike suhete puhtuse eest.