Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

Nüüd oli Hirvekütil uus, täiesti meeleheitlik plaan. Loobunud mõttest põgeneda läbi metsa, jooksis ta otsemat teed mööda kanuu poole. Ta teadis, kus see asub, ja kui tal õnnestuks sinna joosta ning pääseda püssikuulide eest, oleks edu kindlustatud. Ükski sõjamees ei olnud kaasa võtnud püssi, mis oleks jooksmist takistanud, ning Hirvekütti ähvardas ainult mõni lask naiste või suuremate poisikeste ebakindlatest kätest. Pealegi võttis suurem osa poisse samuti tagaajamisest osa. Näis, et kõik oli soodne selle plaani elluviimiseks. Joosta tuli kogu aeg allamäge ning noormees tormas kiirusega, mis tõotas peatset lõppu kõigile tema pingutustele.

Nahksuka jutud: Viies raamat

Nahksuka juttude kolmas raamat. "See teine, harjumuse sünnitatud loomus, ütles noorele irokeesile kohe, et ta on üksinda vaenlaste hulgas. Sööstes mõttekiirusel läbi vee, tormas ta Tšingatškuki kõri kallale. Indiaanlased tormasid tiigritena teineteise peale. Mõlemal vastasel, kes viibisid tollel pilkaspimedal ööl jões, mis võis elu ja surma peale võitlevale inimesele väga ohtlikuks saada, paistis silmade ees seisvat ainult nende lepitamatu vaen ja oma vastase hävitamine."