Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

Nahksuka juttude teine raamat.

Raamatu „Viimane mohikaanlane” tegevus toimub 1757. aastal, Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse. Põnev tegevus rohke põmmutamise, sõjamaalingute ja piinapostiga.

Nahksuka jutud: Viies raamat

Nahksuka juttude kolmas raamat. "See teine, harjumuse sünnitatud loomus, ütles noorele irokeesile kohe, et ta on üksinda vaenlaste hulgas. Sööstes mõttekiirusel läbi vee, tormas ta Tšingatškuki kõri kallale. Indiaanlased tormasid tiigritena teineteise peale. Mõlemal vastasel, kes viibisid tollel pilkaspimedal ööl jões, mis võis elu ja surma peale võitlevale inimesele väga ohtlikuks saada, paistis silmade ees seisvat ainult nende lepitamatu vaen ja oma vastase hävitamine."