Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Johan Bojer on uusrealist, üks tuntumaid norra kirjanikke oma psühholoogiliselt väljatöötatud, probleemiderohke loominguga. Nagu Ibsenit ei huvita Bojeritki sedavõrd kirjeldatud inimene, vaid mõte, mida see inimene kehastab. Juba oma esimestes, väga edukates draamades ja romaanides näitab Bojer, kuidas inimesed välise hiilguse saavutamiseks kannavad üle oma elu raskuspunkti välisilma. Meeleldi kõrvutab ta neid siis mõne eeskujuga, selgitades, kuis täiuslikku elu võib elada vaid enda isiksusele tuginedes. See veendumus muutubki aja jooksul ta toodangu põhiteemaks, mis poolenisti vähemalt on puhas ideedeluule: oma teeside tõestamiseks ei pṍrka ta tagasi isegi teatud kunstlikkusest.

Romaani tegelased on lihtsad, igapäevased inimesed mere äärest, kalurid, popsid, seisuseuhked ligipääsmatud suurtalunikud. Romaani keskseks kujuks on ema Lisbeth, tubli ja töökas inimene, kes on väga jumalakartlik. Ta lasi end rikkal perepojal ära võrgutada ja sai vallasemaks. Nagu enamasti alati, jättis poiss ta maha ja ta võis veel õnnelik olla, kui vaene, tegelikus elus saamatu pops temaga abiellus. Suure oskusega kujutab autor nende inimeste kannatusi ja rõõmusid – ei puudu ju ka rõõmud. Kuigi elu on raske, ei anna need inimesed alla, vaid rabelevad ja rühmavad visalt, et oma elujärge parandada. Kõike seda elu ümbritseb Norra looduse ilu, laulab meri oma igapäevast võimsat ja kütkestavat, vahel meelitavat, vahel hirmutavat laulu, ja pea kohal on põhjamaine taevas, mis ainult lühikest aega aastas on sinine ja selge.