Tal oli mälestusese igaühelt neist: üliõpilaselt, naiselt, haiglaõelt. Lihtsalt väikesed asjad, mis tuletasid meelde karjeid ja verd. Mida ta võtaks professorilt, mõtles mees. Ta on neist kõigist parim, elab eraldatult ülikoolilinnakust kaugel vanas maamajas soo ääres. Naisel polnud aimugi, millist kosilast ta võis usaldada, kas kena viimase kursuse üliõpilast, halva minevikuga ekskavaleri või ratastooli aheldatud endist politseiohvitseri. Naisel polnud aimugi, et sellal, kui tema unistas kirglikest öödest ja kortsus linadest, tehti hoopis teistsuguseid plaane ja neid katsuti läbi viimse pisiasjani. Kuigi professori õpilane mõrvati jõhkralt, polnud tal aimu, et ka tema oli ohus. Kuid kõik see muutus...