Kui esimene köide Juhan Luigalt "Eesti mõtteloo" sarjas – "Mäss ja meelehaigus" – koondas ta kirjatöid aastaist 1900–1918/1919, kuid peamiselt siiski Esimese maailmasõja alguseni, siis paari erandiga on käesolevasse kogutu pärit juba Eesti iseseisvuse ajast, hõlmates vahemikku Eesti Vabariigi rajamisest alates autori ülekohtuselt varase surmani aastal 1927. Me kogeme lugedes, kuidas Juhan Luiga haruldase intensiteediga pidevalt Eesti, Euroopa ja maailma jooksvaid asju jälgib, et neisse seejärel sekkuda teravaks ihutud sõnaga. Vahel iseloomustab teda peaaegu et prohvetlik läbinägemine, seismograafi tundlikkusega ilmutab ta ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge, nagu ütelnud Eduard Laaman. Nii subtiilset ajalootunnetust ühenduses hea hingeharidusega tuleb tänapäeval harva ette. Köide, mis vahendab lugejale üle sajakonna artikli ja muu kirjatöö, jaguneb tsükleiks "Nõrk võidab", "Kohanemine ja kriis", "Loomise joovastus" ja "Pas de deux". Koos mainitud esimese köitega asendavad ja täiendavad nad tublisti nüüd haruldaseks muutunud "Päevamuresid" I—II (1934) ja "Poliitilisi päevamuresid" I–II (J935).

Ehkki Juhan Luigast (1873–1927) veel kümmekond aastat tagasi õieti midagi teada ei tohtinud ega eriti teatudki, ei tarvitse see nimi täna enam tutvustamist. Küsides, kes oli Juhan Luiga, ütleb Hando Runnel seda eesti vaimumaailma töökat ja mõtlevat hiiglast "piiritleda" püüdes: "Ta oli närviarst, poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloouurija, kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet." Esimene Juhan Luiga artiklite kahest köitest, mis jaguneb tsükleiks "Mäss ja meelehaigus", "Põhjavaim", "Ilmutus ilus ja rõõmus" ja "Igatsus surra ja elada", koondab kirjatöid alates aastast 1900 Eesti Vabariigi rajamiseni välja.