Cronin jätkab sealt, kus jäid pooleli "Teekonna" seiklused, kuid kandub ka tagasi, aega enne seda kui vallandus viirus, mis tekitas maakeral katastroofi. Inimesed püüavad endiselt mingil moel mõista, kuidas uues olukorras elada, kaksteist esialgset nakatunut on loonud oma telepaatilised armeed ja keset kõike seda kõnnib endiselt Amy, mõistatuslik tüdruk, kes liigub ringi otsekui lunastaja. Temaga on liitunud oma kindluslinnast väljatunginud seltskond ning seiklusi selles katastroofijärgses maailmas jätkub neile kuhjaga. Cronini sünget maailmalõpunägemust eristab paljudest teistest samalaadsetest romaanidest kindlasti see, et tegu on väga hästi kirjutatud raamatuga. Enne "Teekonda" oli Cronin kirjutanud väga viimistletud proosat ning tema stiil ja kirjutamisoskus teevad äärmiselt nauditavaks ka selle põnevustriloogia.