"Nõmme novellid" on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. sajandi algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust. Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändide alustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane. Juta Kivimäe romaan "Suur tuba" võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.

Juta Kivimäe "Suur tuba" võitis tänavusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna. Romaanis on kirjeldatud sõjakeerises ellu jäänud ja kodumaale tagasi pöördunud juudi perekonna väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis. Ühiskorteriks muutunud kunagise Tartu heakodanliku eluaseme atmosfääris peegeldub kogu tollane Eesti. Seal kohtuvad erinevad sotsiaalsed tüübid, sõjaeelsest ajastust nõukogude argireaalsusse jõudnud põlvkonnad ja erinevad rahvused. Peategelane on segaperekonnast pärit juba kooliealiseks saanud tüdruk, kelle pisut heitlikku lapsepõlve ilmub peale pereliikmete ajuti ka tollaseid tuntud isiksusi eesti kirjanduse- ja teatrimaailmast. Teoses on oluline sotsiaalne aeg, viiekümnendate lõpuaastad, mil Siberist tulid tagasi sinna aastate eest deporteeritud perekonnaliikmed ja metsadest julgesid koju tulla end aastaid varjanud mehed. Paljusid eestlasi haaras petlik illusioon, et asjad lähevad tõepoolest paremuse poole. Oldi ka kurnatud vihkamisest ja hirmust ning jõudumööda püüti kohaneda. Teose üldine atmosfäär püsib helgena, kuigi peategelase lapsepõlve sekkuvad ajuti ka vägivald, ebaõiglus ja surm.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Maire Männik. Eesti legend Pariisis” (23.08.2019–05.01.2020). Maire-Helve Männik (1922–2003) jääb eesti kunstiklassikasse kui skulptor, kes rajas oma karjääri Teise maailmasõja järgsete aastakümnete Pariisis ja oli silmapaistvamaid sel ajal välismaal töötanud eesti skulptoreid. Ta saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas ning USA-s. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse. Vabaloomingus ühendas ta loodusmotiividest lähtunud naturalistlikud detailid 1950. aastate kunstist väljakasvanud abstraktsete vormielementidega, mis on ka eesti eksiilkunstis ainukordne. Temast jäi maha arvukas portreelooming ja figuratiivne plastika, abstraktsed kompositsioonid ning avalikud skulptuurid, bareljeefid ja medalid. Märkimisväärne osa tema skulptuuri- ja medaliloomingust on seotud Eestiga. Sinna kuuluvad Marie Underi, Anton Hansen Tammsaare ja Gustav Ränga büstid, samuti Tartu Ülikooli mälestusmedal ja Pariisi Pére Lachaise’i kalmistul asuv Eduard Wiiralti hauamonument.

Kumu kunstimuuseumis toimunud Ülo Õuna loomingu ülevaatenäitusega (19.06.–01.11.2009) kaasnenud raamat. Eesti väga omanäolise modernistliku skulptori Ülo Õuna (1940–1988) materjalikasutus ja kontseptuaalse mõtlemise eripära on senini ainulaadne kogu Põhja-Euroopas. Raamat sisaldab ülevaadet kunstniku elust ja loomingust ning on rikkalikult illustreeritud arhiivifotode ja teoste reproduktsioonidega.