Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.

Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.

Island on võlusaar! Seal on liustikud ja tulemäed, vett purskavad geisrid ja kuumaveeallikad, trolli- ja haldja- ja võlurilood. Ka jõule tähistatakse Islandil omamoodi. See siin on lugu trolliemand Grýlast ja tema kolmeteistkümnest pojast, kes jõulude eel inimesi kimbutamas ja tempe tegemas käivad. Nende seas on Lusikanoolija ja Potikraapija, Vorstipätsaja ja Ukseprõmmija ja terve rida teisi paharette. Kas nad tulevad ja toovad sussi sisse midagi head või on karta tohletanud kartulit? Ja mis tegelane see jõulukass veel on?

Jõulumehikesed ja trolliemand Grýla on Islandi rahvaluules tuntud tegelased juba 17. sajandist peale. Islandi eri piirkondades on jõulumehikeste arv ja nende nimed erinevad, nii et kokku on neid loetud üle seitsmekümne. Need kolmteist jõulumehikest said paika Jóhannes úr Kötlumi 1932. aastal ilmunud luuletuses “Jólasveinarnir”.