Ääretuse äärel on igaüks argiselt ääretust ääreni täis. Ääretuse äärel, trolli pealael, kus ülestõusmispühaeelne lohe küla alla neelas, on heeringat ja vetikat ja trolle, on armastust, mis on niisama mõistetamatu ja möödapääsmatu kui ookean, on naisi ja mehi, kuigi hooti, ja kohvi saab ka. Ühe pere ajaarvamise alguseks saanud valge maja koondab endasse lugematul arvul lugusid, alustades Gudrunist ja Jónsist, esimestest inimestest, ja lõpetades Elina, ülemeremaale kadunud noore naisega. Üks maja, üks sajand, üks pere. Elu Islandi rannakülas on alalises liikumises. Romaan "Islandil ei ole liblikaid" on osa mõttelisest kolmikust, mille ülejäänud nurkadeks on luulekogu "Armastuse tähestik" (2012) ja lasteraamat "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" (2012).

Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.

Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.